Keskerakonna korinad

Ühte kandidaatide suur arv siiski näitab: Edgar Savisaar kardab Kadri Simsonile erakonna juhi valimistel kaotada. Ehk esimest korda kardab päriselt – senimaani on Savisaarele omistatud hirmud olnud pigem ajakirjanduse soovunelm kui tegelikkus. Võim on käest libisemas, aga ilma selleta ei kujuta see vananev haige mees ennast ette. Stockholmi sündroomi all kannatav pantvangistatud erakonna suur osa samuti mitte.

End igapidi kõrvalise isikuna (kandideerin Savisaare kõrval, mitte tema vastu) esitlevat Simsonit ei ajenda mitte tahe erakonna poliitikat muuta, vaid samuti pelk võimutahe nagu Savisaartki. Ta teab liiga hästi, et niipea, kui ta hakkab rääkima näiteks koostöölepingu lõpetamisest Putini Ühtse Venemaaga, kaotab ta hulga hääli.

Savisaare ja Simsoni vastandus, et ühega säilitame venekeelsed hääled ja Tallinna, teisega saame Toompeale, on kunstlik. Vaatamata sellele, kes võidab, et pruugi realiseeruda ei üks ega teine stsenaarium ega lubadus. Pigem tundub, et Keskerakond on allakäigutrepil nii või teisiti: olgu Savisaare või Simsoniga. Suure eluka surm on lihtsalt pikk ja piinarikas: haige pea teeb keha haigeks aegamööda; üks ja teine kehaosa kukub küljest ära enne, kui viimaks kogu korpus laguneb.

Erakonda hoiab siiski maailmavaade ja väärtused, kuigi see kõlab erakonnapoliitikat vaadates ehk lubamatult naiivselt.